Back

ⓘ Eesti NSV




                                               

Eesti NSV konstitutsioon

Eesti Nõukogude Sotsialistlikul Vabariigil on olnud läbi aegade mitu konstitutsiooni: 1940. a. Eesti NSV konstitutsioon 1978. a. Eesti NSV konstitutsioon

                                               

Eesti NSV Riiklik Noorsooteater

Eesti NSV Riiklik Noorsooteater on olnud kahe teatri nimi: Eesti NSV Riiklik Noorsooteater, 1944–1948 Tallinnas tegutsenud teater 1965 asutatud Tallinna teater, praegu Tallinna Linnateater

                                               

Rahvakunstnik

Rahvakunstnik võib tähendada: loometöötajate riiklikku aunimetust varem Nõukogude Liidus ja mõnedes sotsialismimaades, tänapäeval peamiselt mõnel endise Nõukogude Liidu alal Aserbaidžaani NSV rahvakunstnik Tšehhoslovakkia rahvakunstnikud Valgevene rahvakunstnik Ukraina NSV rahvakunstnik NSV Liidu rahvakunstnik Valgevene NSV rahvakunstnik Bulgaaria ravakunstnikud Ukraina rahvakunstnik Venemaa rahvakunstnik Eesti NSV rahvakunstnik rahvakunstiga tegelejat ehk traditsiooniliste rahvalike kunstiliikidega tegelevat kunstnikku amatööri või elukutselist; Vene NFSV rahvakunstnik

                                               

Ülemnõukogu Presiidium

Ülemnõukogu Presiidium oli juhtorgan NSV Liidus ja selle liiduvabariikides: NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium

                                               

Vladimir Ivanov (täpsustus)

Vladimir Ivanov on mitme isiku nimi. Vladimir Ivanov on NSV Liidu kiiruisutajataja. Vladimir Ivanov on NSV Liidu võrkpallur. Vladimir Ivanov on Bulgaaria jalgpallur. Vladimir Ivanov on Eesti poliitik. Vladimir Ivanov on NSV Liidu kabetaja. Vladimir Ivanov on Eesti tennisist.

                                               

Vladimir Vinogradov

Vladimir Vinogradov on mitme inimese nimi: Vladimir Vinogradov poliitik, Eesti NSV Ülemnõukogu XI koosseisu liige Vladimir Vinogradov vaimulik, Eesti õigeusu vaimulik, elas 19. sajandil

                                               

Erlend Teemägi

Erlend Teemägi oli eesti spordiajakirjanik. Lõpetas 1947 Otepää Keskkooli ja 1951 TRÜ kehakultuuriteaduskonna. Sportima hakkas iseseisvalt, oli Tartumaa koolinoorte meistreid ja esindajaid kergejõustikus, võrkpallis ja suusatamises. Kergejõustiklasena tuli NSV Liidu kõrgkoolide meistrivõistlustel kümnevõistluses kolmandaks, kuulus Nauka meistrivõistlustel 1951 üleliidulisse üliõpilaskoondisse. Oli tõstjana keskkaalus 1951 Tartu meister. Töötas 1951–1959 toimetajana ja vanemtoimetajana Eesti Riiklikus Kirjastuses, 1959–1992 spordiajakirjanikuna Kehakultuuri ja hilisema Spordiilma toimetuses ...

                                               

Mihhail Kalinini tänav

Mihhail Kalinini tänav oli Eesti NSV ajal mitmes asulas: Mihhail Kalinini tänav Rakveres, praegu Pikk tänav . Mihhail Kalinini tänav Narvas, kuni 1994 Mihhail Kalinini tänav Tallinnas, praegu Kopli tänav

                                               

Teeneline kunstnik

                                               

Viking

Viking on mitme asja nimetus: Viking/Sõpruse Liit oli Eesti NSV ajal Tartus tegutsenud koolinoorte vastupanuorganisatsioon Viking oli Eesti ansambel . laevad . "Viking" oli 1959-1973 kasutatud laeva nimi M/L Viking 1

                                               

TR

                                               

Jelena Muhhina

                                               

AM

AM, Am, am või a.m. võib tähendada: am on atomeeter ehk 10 -18 meetrit. AM on Armeenia kahetäheline maakood vastavalt standardile ISO 3166. am on amhara keele kood standardi ISO 639-1 järgi. AM on amplituudmodulatsioon. AM võib olla ajaloomuuseum ning ka näiteks Eesti NSV Riiklik Ajaloomuuseum või Eesti Ajaloomuuseum. A.M. on lühend ladinakeelsetest sõnadest anno mundi maailma aastal, mis tähistab ajaarvamist aastates alates maailma loomisest Piibli järgi. AM või a.m. on lühend ladinakeelsetest sõnadest ante meridiem enne lõunat. .am on Armeenia tippdomeen. Am on ameriitsiumi keemiline süm ...

                                               

AB

AB või Ab või ab on lühend või sõna, mis võib tähendada järgmist: Ab on aktsiaseltsi üks lühenditest Rootsis lühend ka Ab ab on kaldea kalendri esimene kuu ab ab on juudi kalendri kuu aav . AB on Ajakirjanduse Büroo hilisem Eesti Telegraafiaagentuur ETA) Ab on Abja rajoon Eesti NSV ajal

                                               

Teeneline teadustegelane

Teeneline teadlane on teadlastele välja antud aunimetus. Venemaa Föderatsiooni teeneline teadustegelane Sahha Jakuutia Vabariigi teeneline teadustegelane Vene NFSV teeneline teadlane Eesti NSV teeneline teadlane

                                               

Dmitri Sokolov

                                               

NSV Liidu aumeistersportlane

NSV Liidu aumeistersportlane oli NSV Liidu sportlastele antud nimetuse rööpväljend. Ametlik nimetus oli "NSV Liidu meistersportlase aumärk" vene keeles "Почётный знак "Мастер спорта СССР", seda hakati andma 1959. aastal ning selle andmine lõpetati 26. juunil 1986. Ehkki nimetus "NSV Liidu aumeistersportlane" polnud ametlik, on seda peale tavakeele laialdaselt kasutatud ka spordikirjanduses ja -ajakirjanduses. Aumärgi saamiseks tuli eelnevalt NSV Liidu meistersportlaseks saanud sportlasel täita järgneval viiel aastal meistersportlase järgunorm või järgunõuded. Aumeistersportlaseks nimetamis ...

                                               

Georg Vanamölder

Georg Vanamölder / 6. mai 1915 Tallinn – 11. detsember 1978 Tartu) oli eesti veemootorisportlane, -treener ja sporditegelane. Lõpetas 1934. aastal Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi. Õppis aastatel 1934–1938 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna majandusosakonnas. Akadeemiliselt oli ta EÜS Põhjala liige. Oli aastatel 1937–1941 "Shell Co" laovalitseja ja peakontori ametnik Tallinnas, aastatel 1941–1942 "Ostland Öl GmbH" laovalitseja Narvas ja 1942–1944 Võrus. Aastatel 1944–1945 oli ta Tartu Naftabaasi direktori asetäitja ja 1945–1946 Haapsalu Naftabaasi direktor. Oli aastatel 1946–1948 Tartu Ri ...

                                               

Jüri Lill

Jüri Lill oli eesti veemootorisportlane ja sporditegelane. Ta lõpetas 1960. aastal Tartu 8. Keskkooli ja õppis aastatel 1960–1965 Eesti Põllumajanduse Akadeemia mehhaniseerimisteaduskonnas.

                                               

Ants Pihelgas

Ants Pihelgas oli Eesti veemotosportlane, spordikohtunik ja -tegelane. Lõpetas mehaanikuna merekooli Tallinnas. Oli veemotospordi üks eestvedajaid Narvas. Ise võistles ta aastatel 1963–1980, sai aastatel 1972–1976 Eesti NSV meistrivõistlustel 500 cm 3 päramootoriga vabapaatide võistlusklassis O-500 või OC kokku kolm pronksmedalit. Püstitas 1969. aastal võistlusklassis KB Eesti rekordi. Tegutses aastatel 1963–1994 treenerina Narvas, tema õpilasi oli ka Kalev Tõll. Hiljem tegutses veemotokohtunikuna, üleliidulise kategooria kohtunikuna kuulus ta NSV Liidu Veemotoföderatsiooni kohtunike kolle ...

                                               

Ülo Laumets

Ülo Laumets oli eesti korvpallur. Ta lõpetas 1958. aastal TÜ Kehakultuuriteaduskonna. Ülo Laumetsa pikkus oli 178 cm. Tema treenerid olid Viktor Laats, Ilmar Kullam jt. Laumets tuli Eesti meistriks eri klubide koosseisus neljal korral, lisaks võitis üheksal korral hõbe– ja pronksmedaleid. NSV Liidu rahvaste spartakiaadil 1967. aastal sai Eesti meeskonnaga hõbemedali, NSV Liidu meistrivõistlustel osales Tartu Kalevi Eesti esindusmeeskond koosseisus, kellega võitis mitu 5. ja 6. kohta. Kuulus 1954–1967 Eesti koondisse, kapten oli aastatel 1960–1967, meistersportlaseks sai 1958, aumeisterspor ...

                                               

Avo Jans

Avo Jans oli eesti korvpallur. Ta lõpetas 1961. aastal TÜ Kehakultuuriteaduskonna. Avo Jansi pikkus oli 191 cm. Tema treenerid olid Atko Viru, August Sokk, Ernst Ehaveer, Ilmar Kullam, Heino Krevald. Ta tuli kahel korral Nõukogude Liidu noortemeistriks 1956 ja 1957, Eesti meistriks on tulnud eri klubide koosseisus viiel korral, lisaks võitnud seitsmel korral hõbe– ja pronksmedaleid. NSV Liidu rahvaste spartakiaadil 1967. aastal sai Eesti meeskonnaga hõbemedali, NSV Liidu meistrivõistlustel osales Tartu Kalevi koosseisus, saavutades mitu 5. ja 6. kohta. Kuulus 1957–1968 Eesti koondisse, mei ...

                                               

Erik Udam

Erik Udam oli Eesti vabadusvõitleja, elektriinsener ja maadleja. Ta lõpetas 1955. aastal Tallinna 22. Keskkooli, samal aastal asus õppima tööstuse elektrifitseerimise eriala Tallinna Polütehnilises Instituudis TPI, mis jäi arreteerimise tõttu pooleli. Pärast vabanemist jätkas õpinguid ja lõpetas 1961. aastal TPI. 1962. aastal üritas ta asuda õppima Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonda, ent KGB sekkumise tõttu ei saanud ta suunamiskirja.

                                               

Mart Taniel (sportlane)

Mart Taniel oli Eesti veemotosportlane ja -treener. Lõpetas 1947. aastal Tartu 1. Keskkooli. Hakkas 1947. aastal Tartu Kalevis harrastama kiiruisutamist, alates 1950. aastast ka jahtklubis purjetamist. Veemotospordiga tegeles aastatel 1955–1988 Karl Kivastiku ja Georg Vanamöldri juhendamisel. Ta on harrastanud ja olnud harvaesinevalt edukas kõikides tollases Eesti NSV harrastatud paadiklassidel nii sport- kui ka vabapaatides, mõlemas liigis nii pära- kui ka sisemootoriga. Tuli aastatel 1959–1981 9 korda Eesti NSV meistriks. Ta sai NSV Liidu veemotospordi meistrivõistlustel kokku kolm medal ...

                                               

Rita Haak

Rita Haak on eesti endine veemootorisportlane. Ta lõpetas 1954. aastal Tapal Balti Raudtee 18. Keskkooli ja 1960. aastal Tartu Riiklikus Ülikoolis füüsika eriala.

                                               

Adolf Edur

Adolf Edur / 7. september 1912 Tartu – 6. juuli 1985 Tartu) oli Eesti veemotosportlane, spordikohtunik ja -tegelane. Ta hakkas sportima 1928. aastal Tartu Kalevis, mängis jääpalli ja tegi jalgrattasporti. Teise maailmasõja ajal teenis Saksa sõjaväes "Narva" pataljonis allohvitserina. Töötas hiljem sadulsepa ja peenmööblivalmistajana kombinaadis Ars. Oli Eesti veemotospordile üks alusepanijaid. Valmistas 1954. aastal Tartus Eesti esimese vabaklassi päramootoriga võidusõidupaadi projekteeris Georg Vanamölder. Võistles aastatel 1954–1959, sai 1957. aastal esimestel Eesti NSV esivõistlustel pä ...

                                               

Väino Leok

Väino Leok oli Eesti veemotosportlane ja sporditegelane. Õppis Osula koolis ja lõpetas Narva-Jõesuu sanatoorse kooli. Ta hakkas 1960. aastatel harrastama motosporti. Ta tuli veemotospordis Võru eest võisteldes 1969. aastal 500 cm 3 päramootoriga sportpaatide võistlusklassis CU 3 x 5 miili sõidus Eesti NSV meistriks ja võitis 2 X 5 miili sõidus hõbemedali. Ta oli 1965. aastal Sõmerpalu Motoklubi üks asutajaid ja kauaaegne Sõmerpalu motokrosside korraldaja. Ta oli oma motosportlastest poegade Aivari, Arvo ja Avo Leoki treener.

                                               

Kalev Tõll

Kalev Tõll on eesti endine veemootorisportlane. Ta küüditati 1949. aastal koos perekonnaga Novosibirski oblastisse, tagasi Eestisse tuli pere 1958. aastal. Ta lõpetas 1962. aastal 13. lennus Orissaare Keskkooli.

                                               

Ulrich Andresen

Ulrich Andresen oli Eesti veemotosportlane, treener ja spordikohtunik. Ta on töötanud ujumis- ja veepallitreenerina Tartu Kalevis. Oli 1950. aastatel Eesti veemotospordile üks alusepanijaid Tartus. Ta on harrastanud tollase Eesti NSV erinevaid paadiklasse nii sport- kui ka vabapaate, mõlemas liigis nii pära- kui ka sisemootoriga. Võistles aastatel 1957–1969, võitis 1957. aastal esimestel Eesti NSV esivõistlustel sisemootoriga kaatrite võistlusklassis E-3 kaassõitja Edgar Tiits esikoha. Tuli 1962. aastal sportpaadil võistlusklass SA veel Eesti NSV meistriks ning sai aastatel 1960–1969 Eesti ...

                                               

Niina Kuusik

Niina Kuusik oli Eesti tantsija ja balletipedagoog. Ta õppis Eugenia Litvinova balletistuudios, lõpetas Tallinna Inglise Kolledži ja 1952 balletipedagoogika erialal Leningradi konservatooriumi. Kuusik oli aastatel 1944–1949 Vanemuise teatris tantsija, 1952–1970 Tallinna Koreograafiakoolis klassikalise ja ajaloolise tantsu õpetaja ning õppealajuhataja, 1970–1973 Estonia teatris pedagoog-repetiitor. Eesti NSV Teatriühingu liige 1960. Elas aastast 1973 Bulgaarias, töötas 1976–1984 Plovdivi muusikakoolis ja Veliko Târnovo muusikateatris.

Eesti NSV
                                     

ⓘ Eesti NSV

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, lühendid Eesti NSV ja ENSV, oli NSV Liidu 1. järgu haldusüksus okupeeritud Eestis. Piirnes põhjas üle Soome lahe Soome Vabariigiga, läänes üle Läänemere Rootsi Kuningriigiga, lõunas Läti NSV-ga ja idas Vene NFSV-ga.

Eesti NSV pealinn oli vastavalt Eesti NSV Konstitutsioonile Tallinn.

Eesti NSV kuulutati välja pärast Nõukogude Liidu korraldatud juunipööret võltsitud valimistega kokkuklopsitud Riigivolikogu II koosseisu otsusega 21. juulil 1940. 22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule "palve" Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu. 6. augustil 1940 otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu Riigivolikogu "palve" rahuldada ja Eesti NSV vastu võtta NSV Liidu koosseisu.

                                     

1. Eesti NSV õiguslik olemus

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli formaalselt suveräänne riik, kuid tegelikult sellel iseseisvus puudus. Faktiliselt haldas Eesti NSV-d NSV Liit, mis oli Eesti 1940. aastal okupeerinud ja seejärel enda koosseisu liitnud. Seda akti käsitavad Eesti ja paljud teised riigid annekteerimisena. Valdav osa tollastest maailma riikidest ei tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu liitmist Nõukogude Liiduga. See andis tuge Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttele, mis toetub arusaamale, et Eesti Vabariik eksisteeris tegelikult edasi de jure, vaatamata de facto annekteeritusele. Selle doktriini alusel suhtub arvestatav osa maailma riikide valitsustest Eestisse kui okupeeritud riiki aastail 1940–1991 Stimsoni doktriin. Ameerika Ühendriikides sel ajavahemikul avaldatud maakaartide Balti riike käsitlevatel lehekülgedel oli näiteks järgmine märge: "Ameerika Ühendriikide valitsus ei ole kunagi ametlikult tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal."

                                     

2. Eesti NSV sümbolid

20. juulil 1945 kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium Eesti NSV hümniks Gustav Ernesaksa "Jää kestma, Kalevite kange rahvas", millele tegi sõnad Johannes Semper.

Eesti NSV riigivapil oli sirbi ja vasara kujutis tõusva päikese kiirtes, mida raamis vasakul okas­puu okstest ja paremal rukkipeadest pärg. Pärjapooled on põimitud punase lin­diga, pealkirjadega eesti ja vene keeles: "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" ja all tähed "Eesti NSV". Vapi ülaosas oli viieharuline täht.

Eesti NSV riigilipp oli punast värvi kangas, mida läbib sinine laineline vööt kahe valge triibuga ülalpool, kujundades kuus teravatipulist lainet piki lippu. Sinine laineline vööt koos valgete triipudega moodustas kolm kümnendikku lipu laiusest. Ülemine punane vööt moodustab poole lipu laiusest, alumine punane vööt ühe viien­diku lipu laiusest. Lipukanga ülemise punase osa vasakus ülemises nurgas lipu pikkusest ühe kuuendiku kaugusel vardast on kujutatud kuldne sirp ja vasar ning nende kohal kuldääristuses punane viisnurk. Riigilipu kavandi autor oli kunstnik Paul Luhthein.

                                     

3. Eesti NSV loomise poliitilised käsitlused

Eesti NSV tekkimise kohta on olemas kaks vastandlikku poliitilist käsitlust: Moskva käsitlus ja demokraatlike riikide käsitlus. Teadaolevalt okupeeris Nõukogude Liit ultimaatumiga ähvardades 17. juunil 1940 ligi 100 000 Punaarmee sõjaväelasega Eesti Vabariigi territooriumi, korraldas 21. juunil 1940 riigipöörde ja annekteeris sellega Eesti Vabariigi 6. augustil 1940. Sellele vastandub Nõukogude Liidu käsitlus, mille kohaselt toimus Eestis rahvademokraatlik ülestõus ja kuulutati välja Eesti NSV. Mõlemas käsitluses tõlgendatakse samu sündmusi erinevate poliitiliste vaatenurkade alt.

Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis Pikemalt artiklis Juunipööre, Johannes Varese valitsus, Juunikommunistid
                                     

4. Eesti NSV riigivõim ja haldusaparaat

Vastavalt Eesti NSV konstitutsioonile olid "ENSV poliitiliseks aluseks töötava rahva saadikute nõukogud, mis on kindlustatud kapitalistide ja suurmaaomanike võimu kukutamise ja proletariaadi diktatuuri kehtimapaneku tagajärjel ning kõik võim kuulus Eesti NSV-s linna ja maa töötavale rahvale töötava rahva saadikute Nõukogude kaudu." Kui konstitutsioon väitis, et "ENSV Ülemnõukogu on ainus ENSV seaduseandlik organ", siis oli seal ka, et "NSVL seadused on kohustuslikud ENSV territooriumil" ja "iga ENSV kodanik on ühtlasi NSVL kodanik. Kõigi teiste liiduvabariikide kodanikel on ENSV territooriumil samasugused õigused kui ENSV kodanikel".

Pikemalt artiklis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu, Eesti NSV Ministrite Nõukogu, Eesti NSV rahvakomissariaatide ja ministeeriumite loend

Eesti NSV kõrgeim täidesaatev ja kor­raldav riigivõimuorgan oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja 1946. aastast Minist­rite Nõukogu. Kohalikku võimu teostasid linnades ja rajoonides RSN täitevkomiteed algul TSN täitevkomiteed.

Pikemalt artiklis Eesti NSV täitevkomiteede loend

Kuigi konstitutsioon väitis, et "ENSV kodanikel on õigus ühineda erinevatesse ühiskond­likesse organisatsioonidesse", olid need organisatsioonid kõik riigi kontrolli all ja riiki ennast juhtis poliitiliselt ainus lubatud partei – Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei, mille kohalik allorganisatsioon oli Eestimaa Kommunistlik Partei.

"Riigi mastaabis kamandas keskkomitee büroo. Siis tuli ministrite nõukogu, siis oli tükk tühja maad, ja siis tuli Ülemnõukogu Presiidium kui nominaalne rahvaesindaja, kel tegelikult mingit võimu ei olnud. Kadriorg sai kõige viimasena teada, milline riigieelarve Ülemnõukokku kinnitamiseks läheb."

– Indrek Toome, EKP Tartu Linnakomitee esimene sekretär 1978–1984, "



                                     

5. Eesti NSV territoorium, haldusjaotus ja piirid

Pikemalt artiklis Eesti NSV haldusjaotus

1940. aasta Eesti NSV Konstitutsiooni § 14. kohaselt kuulusid ENSV koosseisu maakonnad: Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Petserimaa, Pär­numaa, Saaremaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandi­maa, Virumaa, Võrumaa ja linnad: Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, mis ei kuulunud maakondadesse.

Eesti NSV territoorium jäi kuni 1945. aastani kattuma Eesti Vabariigi territooriumiga. 1945. aastal kehtestati okupatsioonivõimude poolt uus haldusjaotus, milles osa Eesti NSV territooriumist alad Narva jõest idas ning peaaegu kogu Petserimaa lülitati Vene NFSV koosseisu. NSV Liidu haldusüksuse Eesti NSV piiride muutmine ei saanud omada mingit mõju de jure edasikestva Eesti Vabariigi territooriumi ulatusele. Seoses sellega nimetatakse Eesti idapiiri Eestis kontrolljooneks. Teoreetiliselt jäid nimetatud alad niikaua Eesti Vabariigi jätkuvalt okupeeritud territooriumiks. Küsimus Eesti Vabariigi piirist ei ole seetõttu seotud Helsingi lepetega, millega Euroopa riigid nõustusid II maailmasõja järgsete piiride muutumatusega. Esiteks ei osalenud Helsingi tippkohtumisel Eesti Vabariigi esindajad, teiseks muudeti Eesti Vabariigi territooriumil moodustatud okupatsioonivõimu haldusüksuse, mitte Eesti Vabariigi piire ning kolmandaks toimus see pärast II maailmasõja lõppu.

                                     

6. Eesti NSV rahvastik

Pikemalt artiklis Eesti#Rahvastik Pikemalt artiklis Eesti rahvastik

20. sajandi alguses mõjutas iivet peamiselt sündimus, mis oli esimesel kümnendil 30 inimest 1000 elaniku kohta ja 1940ndate alguseks oli kahanenud 16 inimeseni 1000 elaniku kohta.

1940. aastal elas Eestis 1 054 400 inimest, millest linnades elas 33.6 protsenti. Eesti NSV ajal kasvas pidevalt linnas elavate inimeste osakaal kogu elanikkonnas. 1960 elas Eesti NSV-s 1 209 100 inimest, kellest linnas elas 57.1 protsenti ja 1978. aastal elas Eesti NSV-s 1459.4 tuhat inimest ja 69.3 protsenti elas linnades. 1989. aastaks oli linnarahvastiku osakaal tõusnud 71.6 protsendini.

Rahvastiku iive oli Eesti NSV-s positiivne ja tõusva trendiga kuni 1960ndateni. Kõrgeim oli see 1955. aastal 6.2 inimest tuhande elaniku kohta sündimus 17.9, suremus 11.7 ja madalaim 1966. aastal 3.7 inimest 1000 elaniku kohta: sündimus 14.3 ja suremus 10.6. Viimane kõrgseis oli 1971, mil loomulik iive oli 5.1 inimest tuhande elaniku kohta sündimus 16.0, suremus 10.9.

Eesti NSV rahvaarv kasvas ka mehaanilise iibe teel. Kui näiteks 1976. aastal oli iive kokku 9.2 tuhat inimest, millest loomulik iive oli 4.3 tuhat inimest ja mehaaniline 4.9 tuhat inimest. Väga olulist rolli Eesti NSV rahvastiku kujunemisel etendas migratsioon. Aastatel 1950–1988 oli rahvastiku migratsioonisaldo Eesti NSV-s 257 500 inimest. Võõrrahvaste sisserände tulemusel vähenes Eesti NSV-s pidevalt eestlaste osakaal. Kuna sisserändajad saabusid põhiliselt linnadesse, siis oli 1989. aastaks eestlaste osakaal linnarahvastiku hulgas langenud 51.2 protsendini. Maarahvastiku hulgas moodustasid eestlased aga veel 87.4 protsenti.

Sooline koostis on Eestis 20. sajandil olnud alati naiste kasuks. 1930. aastal oli 1000 mehe kohta 1130 naist, 1957. aastal 1279 naist. Poisse sündis küll alati rohkem, kuid 20.–25. eluaastaks tasakaal võrdsustub. Sõjajärgsetel aastatel oli vahe eriti tuntav, kuid 1970 aasta rahvaloenduse järgi oli kuni 29-aastasi mehi rohkem kui naisi. Linnalistes asulates oli naiste ülekaal suurem kui maal.



                                     

7.1. Ajalugu Stalini aeg

Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941

Eesti okupeerimisel 17. juunil 1940 osales ligi 100 000 Nõukogude Liidu sõjaväelasest koosnev väekontingent. 21. juunil seati Stalini emissari Andrei Ždanovi dikteerimisel ja Punaarmee toel Eestis ametisse Johannes Varese valitsus, sellega oli toimunud juunipööre. Peagi korraldati 1940. aasta Riigivolikogu valimised, kus nõukogudemeelsetele fabritseeriti 90%-line rahva toetus. 22. juulil kuulutas Riigivolikogu Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ja palus see Nõukogude Liitu vastu võtta, mis ka toimus 6. augustil, mil Nõukogude Liidu Ülemnõukogu palve rahuldas. Vastavalt Saksamaa-Nõukogude Liidu leppele 1939. aasta oktoobris alanud baltisakslaste ümberasumine Saksamaale ehk Umsiedlung kestis vaheaegadega kuni 1941. aasta suveni, mil Saksa väed Teise maailmasõja käigus Eesti okupeerisid. Enne seda toimetas Nõukogude Liit Eestis kiiret sovetiseerimist. Nõukogude salapolitsei NKVD vangistas salaja avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid, kõrgemaid sõjaväelasi, ohvitsere ja kultuuritegelasi. 1941. aasta 14. juunil, vahetult enne Saksamaa-Nõukogude Liidu sõja algust, toimetasid Nõukogude võimuorganid Siberisse üle kümne tuhande eesti elaniku juuniküüditamine. 22. juunil 1941 alanud Saksamaa-Nõukogude Liidu sõjaga algas Eestis elanike aktiivne Nõukogude okupatsiooni vastane tegevus metsavendlus.

                                     

7.2. Ajalugu Saksa aeg

Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis 1941–1944

22. juunil 1941 kuulutas Saksamaa Nõukogude Liidule sõja ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa väed ka Eesti territooriumile. Esialgu liikusid Saksa väeüksused kiiresti edasi, neid abistasid ka eestlaste Nõukogudevastased metsavendade üksused. Hiljem Punaarmee vastupanu siiski kasvas. Oktoobri lõpuks oli Eesti mandriala aga Wehrmachti valduses, detsembriks ka saared. Kõrgemat võimu Eesti alal teostas Saksamaa sõjaväeline valitsus, sellele allus täielikult ka väheste võimupiiridega tsiviilvalitsus. Saksa okupatsiooni ajal tekkis peagi Nõukogude Liidu organiseeritud Eesti vastupanuliikumine.

                                     

7.3. Ajalugu Stalini aeg jätkub

Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis 1944–1991 Pikemalt artiklis Stalinism

1944. aasta veebruaris liikusid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis rindest kiiresti läbi murda ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli aga eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome tema poolel sõda jätkaks. Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, osaliselt sundmobiliseeritud eestlastest koosneva Laskurkorpusega Saksa rindest läbi. Augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et Saksa väed ei suuda enam rinnet hoida ning Saksa väejuhatus alustas oma vägede Eestist väljatõmbamist. 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus ENSV valitsus sinna ümber. Oktoobri alguseks oli Punaarmee vallutanud kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Eestlaste jaoks polnud sõda veel läbi, sest nad teenisid nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu sõjaväes kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas. Edasi tegutses ka Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud. 1944. aastal eraldati 75% Petseri maakonnast Eesti NSV-st Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblastisse Petseri rajoon, hilisem Pihkva oblasti Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud osa Petseri maakonnast likvideeriti ning liideti Võrumaaga kõrvaldati juhtivatelt töökohtadelt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased pandi põlu ala ning nende tööde avaldamine keelati. Uueks kommunistliku partei juhiks määrati Johannes Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.

Rahuolematus Nõukogude valitsuse repressiivpoliitikaga väljendus metsavendade aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. Pärast relvastatud vastupanu mahasurumist jätkus vaikne vastupanu, mis kestis kuni Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseni 1991. aasta augustis. 28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse "Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs" ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks. Repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal.

                                     

7.4. Ajalugu Hruštšovi aeg

Pikemalt artiklis Nikita Hruštšov

1956. aastal toimunud NLKP XX kongressil pidas NLKP KK peasekretär Nikita Hruštšov ettekande riigi olukorrast, milles avalikustas osa Jossif Stalini juhtimisel kommunistliku partei toime pandud inimsusvastastest kuritegudest ja mõistis need kuriteod hukka, kuid süüdistas kõigis kuritegudes ainuisikuliselt Stalinit.

                                     

7.5. Ajalugu Rahvamajanduse nõukogude reform

1957. aasta seadusega "Tööstuse ja ehituse juhtimise organisatsiooni tõhustamisest" jaotati NSV Liidu territoorium administratiivseteks majanduspiirkondadeks ning nende piirkondade tööstuse ja ehitustegevuse juhtimiseks moodustati liiduvabariikide ministrite nõukogu alluvuses uued institutsioonid rahvamajanduse nõukogud, seniste üleliiduliste ning liidulis-vabariiklike tööstusministeeriumide asemele. Likvideeriti kümme üleliidulist ja viisteist liidulis-vabariiklikku ministeeriumi. Tegutsema jäid üleliidulised lennundus-, raadiotehnika, kaitse-, laeva- ja keemiatööstuse ning elektrijaamade ministeeriumid, mille ülesanne oli tootmise planeerimine ja tootmise kõrge tehnilise taseme kindlustamine oma tootmisharu ettevõtteis, mis asusid administratiivsetes majanduspiirkondades.

Eesti NSV Ülemnõukogus 7. juunil 1957 heaks kiidetud seaduse "Tööstuse ja ehitustegevuse juhtimise organiseerimise edasisest tõhustamisest Eesti NSV-s" alusel tuli 1. juuliks 1957 likvideerida seitse liidulis-vabariiklikku ning kaks vabariiklikku Eesti NSV alluvusega tööstusministeeriumi Kommunaalmajanduse ja Kohaliku Tööstuse ning Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Ministeerium ning nende alluvuses olnud ettevõtted ja organisatsioonid ja anda Eesti NSV Ministrite Nõukogu ENSV MN kinnitatud nimekirja alusel kas Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu ENSV RMN või kohalike töörahva saadikute nõukogude juhtimisele. Eesti NSV Ülemnõukogu nimetas 7. juunil 1957 Arnold Veimeri Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu esimeheks ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks, Albert Vendelini rahvamajanduse nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks ning Eesti NSV ministriks ning Karl Vaino ja Vladimir Käo rahvamajanduse nõukogu esimehe asetäitjateks ja Eesti NSV ministriteks.



                                     

7.6. Ajalugu Brežnevi aeg

Pikemalt artiklis Stagnatsioon

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev Moskva ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt venestamislaines. Migrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal määrati kommunistliku partei juhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu valdav Karl Vaino. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal. 1980. aastal toimus Tallinnas Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinna linna kõrgeim hoone, hotell "Olümpia".

                                     

7.7. Ajalugu Gorbatšovi aeg

Pikemalt artiklis Perestroika

1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaania, millega lubati kodanikel isegi kritiseerida kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi fosforiidisõda, samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega ka rahvuslikult mõtlevad poliitikud, juba 1988. aasta alguses toodi välja sinimustvalged lipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuuriväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ERSP, mis võttis suuna Eesti Vabariigi taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid isamaalisi laule ja nõudsid kommunistliku partei senise juhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks määrati reformimeelne Vaino Väljas, Ministrite Nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks NSV Liidu koosseisus. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti NSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks sõlmitava liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud nii Gorbatšovile kui ka vanameelsetele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise ka Interrinne, mis asus ägedalt Nõukogude Liidu terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi eitada. Toimus ka Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval selle tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas. Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61.5%-ni. 1990. aastal toimusid Eestis esimesed vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti uus Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne.

                                     

8. Eesti NSV majandus

Pikemalt artiklis Eesti NSV majandus

Eraettevõtlus keelati Eesti NSV-s 1947. aastaks täielikult. Aastatel 1945-1945 toimus maareform, mille käigus jaotati ümber umbes 30 protsenti põllumajanduslikust maast. Pärast maareformi hakati ette valmistama põllumajanduse sundkollektiviseerimist. Viis esimest kolhoosi tehti 1947. aastal ja esimene 6. septembril Saaremaal Sakla külas. Kollektiviseerimise käigu kiirendamiseks organiseeris Moskva 1949. aastal Eesti elanike küüditamise Venemaa Siberi aladele märtsiküüditamine.

Kogu majandusliku tegevuse kavandamine toimus viisaastakuplaanide alusel, mis lähtusid NSV Liidu üldistest plaanidest.

Eriti hoogsalt arendati põlevkivitööstust. 1948. aastal valmis Kohtla-Järve – Leningradi gaasijuhe ja 1953. aastal Kohtla-Järve – Tallinna gaasijuhe.

1975. aastal oli viiendik Eesti NSV ettevõtetest rohkem kui 1000 töötajaga 1964. aastal 6.4%. Vähenes põllumajanduses töötavate inimeste arv: 1960. aastal töötas põllumajanduses 25.4% töötavatest inimestest ja 1975. aastal 13.8%.

Oluline oli elektrifitseerimine ja 1951. aastal loodi ühtne Eesti energiasüsteem, mis 1960. aastate algul ühendati Venemaaga. 1966. aastal valmis Balti Soojuselektrijaam ja 1973. aastal Eesti Elektrijaam. 1953. aastaks oli elektriga varustatud 38% kolhoosidest ja 86% sovhoosidest ja 1964. aastal olid kõik majandid elektrifitseeritud, mille poolest Eesti NSV oli Nõukogude Liidus esikohal.

1950. aastal valmis Maardu Keemiakombinaadi väävelhappe ja superfosfaaditsehh, 1955. aastal Narva mööblivabrik, 1958. aastal asutati esimene sõjatööstusliku kallakuga Tallinna Pooljuhttakistite Tehas jne.

Eesti NSV toodangust läks välja peamiselt teistesse NSV Liidu piirkondadesse 90% aparaadi-, raadioelektroonika- ja elektritööstuse-; 60–70% keemia-, kala-, tselluloosi-, paberi-, ja elektrienergiatööstuse ning umbes 45% kergetööstusetoodangust.

1967. aastal alustati kitsarööpmelise raudtee väljavahetamist laiarööpmelise vastu: 1971. aastal avati uus raudtee Tallinna ja Pärnu vahel.

1950. aastatel algas aktiivne elamuehitus. 1962. aastal asutati kolhooside initsiatiivil majanditevaheline ettevõte Eesti Kolhoosiehitus.

Pikemalt artiklis Eesti NSV ettevõtete loend
                                     

9.1. Eesti NSV sisepoliitika Okupatsioonivõimu kuriteod

NKVD ja NKGB panid Eesti NSV-s toime nii sõja- kui ka inimsusvastaseid kuritegusid. 1941. aasta Suvesõja ajal tegutsesid Eestis Nõukogude julgeolekuorganite juhtimisel kohalikest elanikest moodustatud paramilitaarsed üksused hävituspataljonid, mis rakendasid süstemaatilist terrorit kohaliku elanikkonna suhtes ning võitlesid Nõukogude võimu ja Punaarmee vastase vastupanuliikumisega. Hävituspataljonid panid toime sõjakuritegusid, nagu uurimise ja kohtuta hukkamised, sõjavangide mõrvamised, piinamised, rahulike elanike vara hävitamine ja marodöörlus. Ulatuslikumad inimsusvastased kuriteod olid 1941. aasta juuniküüditamine ja 1949. aasta märtsiküüditamine, mille käigus deporteeriti Eestist administratiivkorras uurimise ja kohtuta ning ebainimlikes tingimustes üle 35 000 inimese. Ellujäänud küüditatutel avanes võimalus kodumaale naasta pärast Stalini surma 1953. aastal.

Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941, Nõukogude võimu inimsusvastased kuriteod Eestis 1940–1941, Nõukogude okupatsioon Eestis 1944–1991
                                     

9.2. Eesti NSV sisepoliitika Eesti NSV ja mittetunnustamispoliitika

De jure ei lakanud Eesti Vabariik eksisteerimast. Enamik maailma demokraatlikke riike pidas Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist ebaseaduslikuks ega tunnustanud ametlikult Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV olemasolu Balti küsimus. Sellest lähtus mittetunnustamispoliitika, mida järgides Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Vatikan jpt riigid säilitasid diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga neis riikides asuvate diplomaatiliste esindajate kaudu ja hoidusid aastani 1990 ka igasugustest ametlikku laadi kontaktidest Eesti NSV nukuvalitsusega.

                                     

10. Eesti NSV lõpp

16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda on peetud ka NSV Liidu lagunemise lähtepunktiks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastu võetud seaduste ülimuslikkust NSV Liidu seaduste ees. 26. novembril tühistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni. Sellest hoolimata langetasid Eesti eeskujul sarnaseid otsuseid ka teised Nõukogude liiduvabariigid.

8. mail 1990 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse "Eesti sümboolikast", millega tunnistati kehtetuks nimetus Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja võeti kasutusele ametliku nimetusena Eesti Vabariik.

Eesti NSV lakkas sisuliselt olemast Eesti NSV Ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest 20. augustil 1991.

Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni relvajõud lahkusid rahvusvaheliste lepingute alusel Eestist alles 1994. aastal, viimased Venemaa sõjaväelased 1995. aastal. Tuhanded kunagised NSV Liidu ja selle õigusjärgse Venemaa erusõjaväelased jäid aga Eestisse alaliselt elama.

Pikemalt artiklis Nõukogude armee Eestis Pikemalt artiklis Perestroika Pikemalt artiklis Eesti taasiseseisvumine Pikemalt artiklis Fosforiidisõda Pikemalt artiklis Laulev revolutsioon
                                     

11. Kirjandus

  • Kaljo-Olev Veskimägi. Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Kirjastus Varrak 2005. ISBN 9985-3-1119-1.
  • Juhan Kahk. Eesti NSV ajalugu. Tallinn 1987.
  • Enno Tammer. Nõukogude aeg ja inimene. Meie mälestused. Kirjastus Tänapäev 2004.
                                     

12. Välislingid

  • Toomas Karjahärm, "Eesti iseseisvuse taastamise rahvuslikud ja rahvusvahelised aspektid" Sirp, 31. august 2001
  • Ilmar Tomusk: kas rahvuskeelte koht on jälle ajaloo prügikastis? 1978. aasta "Ürituste plaan NLKP Keskkomitee määruse "Vene keele edasise omandamise ja õpetamise täiustamisest kõikides vabariikides" täitmise asjus" ERR, 24.06.2018
  • s:Deklaratsioon Eesti kuulutamisest nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks
  • s:Nõukogude Liidu uute väeosade saabumine Eestisse algas
  • s:Ždanov saabus Tallinna
  • s:Deklaratsioon Eesti astumisest NSV Liitu
  • Balti riikide suursaadikud kutsusid Saksa meediat üles loobuma eksliiduvabariikide tiitlist BNS/ERR, 6. jaanuar 2017
  • Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi ja ministrite nõukogu esimehed, vene keeles.
  • Kahekümne aasta eest kinnistas erileht suveräänsusdeklaratsiooni – Postimees, 15. november 2008.
                                               

Uku Aaslav-Kaasik

Uku Aaslav-Kaasik on eesti veemotosportlane. Veemotospordiga hakkas ta tegelema 1984. aastal oma isa Lembit Aaslav-Kaasiku juhendamisel. Oli 250 cm 3 sportpaatide võistlusklassis SA või S-250 aastatel 1985–1989 6-kordne Eesti NSV noortemeister ja 1989. aastal NSV Liidu noortemeister. Tuli erinevates võistluklassides aastatel 1994–2012 6 korda Eesti ja 5 korda Balti meistriks. Sai 2008. aastal maailmameistrivõistlustel 500 cm 3 vormelpaatide võistlusklassis F-500 pronksmedali.

                                               

Jevgeni Detjonõšev

Jevgeni Detjonõšev on eesti endine veemootorisportlane. Ta võistles aastatel 1981–1980 peamiselt Tallinna ja Nõukogude mereväe jahtklubi eest sisemootoriga vabapaatide võistlusklassides R-klass. Tuli aastatel 1976–1977 kokku 8 korda Eesti NSV meistriks. Ta sai NSV Liidu veemotospordi meistrivõistlustel kokku neli medalit: 1983. aastal kuld- ning aastatel 1983, 1985 ja 1986 hõbemedali.

                                               

Vitali Ionov

Vitali Ionov oli eesti veemootorisportlane. Ta võistles aastatel 1961–1993 peamiselt 500 cm 3 vabapaatide võistlusklassis OC. Tuli aastatel 1965–1979 kokku seitse korda Eesti NSV meistriks ning sai veel aastatel 1972–1990 kokku viis hõbemedalit. Ta sai NSV Liidu veemotospordi meistrivõistlustel 1982. aastal 250 cm 3 vabapaatide võistlusklassis OA pronksmedali.

                                               

Leo Eentalu

Leo Eentalu oli eesti veemootorisportlane. Ta võistles aastatel 1962–1971 Loksa eest. Tuli 1968. aastal sportpaatide 250 cm 3 võistlusklassis AU Eesti NSV meistriks ning sai 1966. aastal Eesti NSV meistrivõistlustel sportpaatide 250 cm 3 võistlusklassis UA hõbemedali.