Back

ⓘ Heikki Ikäheimo




                                     

ⓘ Heikki Ikäheimo

Artiklis "Globalising Love: On the Nature and Scope of Love as a Form of Recognition" käsitleb Ikäheimo armastust kui tunnustust ning võimalust laiendada seda lähiringist väljapoole. Selleks et õigesti mõista armastust mis tahes tähenduses, tuleb mõista ka lähinähtusi, millest mõnel võib olla sama nimi. Tunnustuse teooria võimaldab mõelda armastusest kui tunnustuse, tunnustava hoiaku vormist. Sõna philia oli Aristotelesel mitmetähenduslik, kuid sellel on tuumtähendus, mis tähendusi korrastab. Sama kehtib Georg Friedrich Wilhelm Hegeli armastuse mõiste kohta. Nende põhitähendus on isikustav tunnustushoiak, hoolimine kellegi õnnest tema enda pärast. Armastus mittetuttavate vastu toob kaasa mõistelise probleemi, millele juhtis tähelepanu Daniel Brudney, kuid solidaarsuse mõiste vajab seda.

Aristoteles leidis, et sõna philia on mitmetähenduslik, ja sarnaselt on meie "armastus" mitmetähenduslik. Esiteks, naudingu- philia, kasu- philia ja heade inimeste kui heade vaheline philia Nikomachose eetika VIII. Esmane ja päris tähendus on kolmas ja teised on philia analoogia järgi 1157a31. Peale selle on sõnal tuumtähendus pros hen legomenon ; Eudemose eetika 1236a16–b27; Gregory Vlastos, "The individual as object of love in Plato". Ta ütleb "Retoorikas", et see on heaks peetava soovimine kellelegi tema enda pärast 1380b37; ka Nikomachose eetika 1166a3–1166a5. Esimene kolmest philia -nähtusest ja philia tuumtähenduses on eri kategooriate asjad. Eristame 1) konkreetseid st ei taandu psühholoogilistele teguritele, vaid hõlmavad ka näiteks rolle ja füüsilisi tegureid isikutevahelisi suhteid, mis hõlmavad psühholoogilisi ja muid elemente, 2) isikutevaheliste hoiakute ja lähedaste psühholoogiliste nähtuste, nagu emotsioonide ja aistingute komplekse, 3) üksikuid isikutevahelisi hoiakuid jne. Kolm philia  ​t on esimese kolm liiki, philia tuumtähendus on aga kolmas. Igas üksikus suhtes on palju hoiakuid, emotsioone ja aistinguid, kuid mõned neist on suhteliigile iseloomulikud. Aristotelese kolmeksjaotus keskendub iga tüübi puhul ühele hoiakule, mis on seda tüüpi suhtes olemise põhipõhjend ning määratleb suhte liigi. Esimese puhul väärtustatakse või ihaldatakse sõpra omaduste pärast, mis tunduvad meeldivad, teise puhul väärtustatakse omaduste pärast, mis tunduvad kasulikud 1156a6–b6. Kolmanda puhul aga hoolitakse sõbra hüvest või heaolust sõbra enda pärast 1156a6–a22. Määratlev hoiak on hoolimine sõbra hüvest, heaolust ehk õnnest sõbra enda pärast ehk tingimusteta hoolimine temast. Ent enamik kommentaatoreid toob määratleva elemendina esile selle, et niisugused sõbrad kalduvad teineteist väärtustama vooruslike omaduste pärast 1156b15–b18. Nii et iseloomulik psühholoogiline profiil on hoiakute kompleks; pole ilmne, et üks hoiak oleks põhiline. Aristoteles ei ütle, mis vahe neil hoiakutel on. Ebapiisav arusaamine võib viia segadusse, näiteks arvamusele, et Aristotelesel polnudki selget arusaamist hoolimisest kellegi õnnest tema enda pärast, sest tingimuseks on, et armastatul oleks voorused, mida armastaja hindab. Vlastos arvab, et Aristotelesel polnud tingimusteta hoolimisest aimugi. Aristoteles ütleb ju, et armastatu omadused ei ole tingimusteta hoolimise põhjend neil võib küll olla põhjuslik roll armastuse tekkimises või hääbumises. Paradigmaatiline näide on ema armastus väikese lapse vastu, kusjuures lapsel polegi esialgu vooruslike omadusi, ka mitte philia -armastust vanemate vastu 1159a28–a33; 1161b26–b28. Aristoteles ütleb ka, et seesama hoiak on philia kolmandas tüübis. Kuigi seal on see koos teise väärtustamisega tema headuse või vooruslikkuse pärast, ei hoolita teise õnnest ainult tema omaduste väärtustamise pärast. Nii ei saakski olla, sest olla hea tähendabki Aristotelese järgi muu hulgas hoolimist teistest sõltumata nende omadustest.

Ka Georg Wilhelm Friedrich Hegeli puhul on tähtis arvestada armastuse kolmetist tähendust. Robert R. Williams Aristotle and Hegel on recognition and friendship" näitab analoogiat philia ja Hegeli "armastuse" vahel, kuid sellest punktist selgelt ei räägi) Laura Werner The Restless Love of Thinking: The concept of Liebe in G.W.F. Hegels philosophy räägib Hegeli armastusekäsitusest. Oma mõisterealismi ja normatiivse essentsialismi vaimus leiab Hegel, et on empiirilistel nähtustel on reaalsed olemused, mis on nende normatiivsed kriteeriumid. "Vaimu" inimeste elu vallas on kõige fundamentaalsem struktuur eneseleidmine oma teises, lühidalt, võõrandumise ületamine ja ühtsuse saavutamine, säilitades erinevuse. See on Hegeli järgi ühiskondliku elu peamine normatiivne printsiip, mille ilmnemise aste määrab ühiskondliku elu eetilise kvaliteedi Ikäheimo, "Holism and normative essentialism in Hegels social ontology". Juba Tübingenis hakkas ta pidama armastust selle struktuuri kehastuseks "armastus. leiab end teistes inimestes", ja hiljem saab tunnustus keskseks mõisteks, mille kaudu ta selle kehastustest räägib. Armastus jääb tal üheks tunnustuse vormiks. Robert R. Williams, "Hegels Ethics of Recognition". Hegel ei täpsusta tavaliselt, kas ta mõistab armastuse all konkreetset suhe, hoiakute ja teiste psühholoogiliste nähtuste kompleksi või ühte hoiakut, sest kõiki neid võib pidada iseenda oma teises leidmise kehastusteks. Hegeli armastusekäsitusele on iseloomulik veel see, et ta paneb rõhku seksuaalsusele ning hiljem keskendub kodanlikule tuumperekonnale kui armastuse institutsionaalsele keskkonnale. Et Hegelist õigesti aru saada, tuleb eristada 1) konkreetseid isikutevahelisi suhteid, eriti abikaasade vahel ning laste ja vanemate vahel, kuid ka näiteks sõprust näiteks Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia, § 436, 2) hoiakute jne komplekse ja 3) üksikuid hoiakuid, emotsioone jne. Näiteks suguiha on üks niisugune hoiak, mis ühtedesse kompleksidesse kuulub, teistesse mitte. On üks hoiak, mis on oluline selles, kuidas täpselt armastus kehastab iseenda oma teises leidmist, kõigi Hegelil armastuse nime väärivate suhete ja hoiakukomplekside tuum. Ikäheimo "Holism and normative essentialism in Hegels social ontology" püüab näidata, et ainult sellise käsituse korral on võimalik aru saada, kuidas armastus kui tunnustuse vorm kehastab iseenda leidmist oma teises) See on tingimusteta hoolimine teise hüvest, heaolust ehk õnnest, nagu ka Aristotelese philia puhul.

Seesama on ka tänapäeval vähemalt üks "armastuse" tuumtähendusi. tegelikus elus. Ikäheimo vastab, et konkreetsed suhted ja hoiakute kompleksid võivad olla keerulise ning ka sisaldada kirge, aga kui tahta ühte kriteeriumi, siis see hoiak on väga tugev kandidaat)

                                     

1. Publikatsioone

  • Recognizing persons. – Journal of Consciousness Studies, 2007, 5–6, 224–247.
  • Anerkennung, Grundthemen Philosophie, De Gruyter 2014.
  • Conceptualizing Causes for Lack of Recognition - Capacities, Costs and Understanding. – Studies in Social & Political Thought, kd SSPT 25 - Special Issue, lk 25–43.
  • Holism and normative essentialism in Hegels social ontology. – Heikki Ikäheimo, Arto Laitinen toim. Recognition and social ontology, Leiden: Brill 2011, lk 145–209.
  • Globalising Love: On the Nature and Scope of Love as a Form of Recognition. – Res Publica, 2012, kd 18, lk 11–24.
  • The times of desire, hope and fear: On the temporality of concrete subjectivity in Hegels Encyclopaedia. – Critical Horizons: Journal of Social and Critical Theory, 2012, kd 13, lk 197–219.
  • koos Arto Laitineniga. Esteem for contributions to the common good: The role of personifying attitudes and instrumental value. – Michel Seymour toim. The plural states of recognition, Basingstoke: Palgrave 2010, lk 98–121.
  • Nature in spirit: A new direction for Hegel-studies and Hegelian philosophy. – Critical Horizons: Journal of Social and Critical Theory, 2013, kd 13, lk 149–153.
  • Analyzing social inclusion in terms of recognitive attitudes. – Michael Fine, Paul Henman, Nicholas Smith toim. Social inequality today: Proceedings of the 1st annual conference of the CRSI, Macquarie University 2004. Veebiversioon.