Back

ⓘ Kristie Miller




                                     

ⓘ Kristie Miller

Artiklis "Modal Persistence and Modal Travel" võtavad Kristie Miller ja Michael Duncan ajalise püsimise ja ajarännu mõiste eeskujul kasutusele modaalse püsimise ja modaalrännu mõiste.

Enamiku filosoofide arvates tavalised objektid püsivad läbi aja. Eeldame, et on olemas kolmemõõtmelised aja- ja maailmasõltelised viilud, ning tegelike viilude mis tahes hulga korral on olemas miski, mis neist viiludest koosneb. Nimetame objekti ajaliselt ulatuvaks, kui teda moodustavatest viiludest vähemalt mõned eksisteerivad eri aegadel. Tavalise arusaama järgi kõik ajaliselt ulatuvad objektid ei püsi. Paljude püsimise teooriate järgi objekt püsib siis ja ainult siis, kui ta on ajaliselt püsiv ja kõik tema hetkviilud on sobivalt seotud mõne gen-identsuse põhjuslikkus pluss sarnasus suhtega. Siis on püsivate objektide hulk ajaliselt ulatuvate objektide hulga pärisalamhulk. Mittepüsivaid ajaliselt ulatuvaid objekte nimetame kõigest ajaliselt ulatuvateks objektideks. Tavaliselt eeldatakse, et tavakeele väljendite osutused on enamasti püsivad. Eeldusel, et ajaränd on võimalik, rändavad püsivad objektid. Eeldame nüüd, et eri aegadel ja eri võimalikes maailmades eksisteerivate viilude mis tahes hulga korral eksisteerib miski, mis neist koosneb. Analoogselt ajaga saab rääkida modaalsest ulatusest: objektil on modaalne ulatus siis ja ainult siis, kui ta koosneb viiludest, millest vähemalt mõned eksisteerivad eri võimalikes maailmades. Mõned, kuid mitte kõik modaalselt ulatuvad objektid on ka ajaliselt ulatuvad. Kas püsimisel on modaalne analoog modaalne püsimine? Kas ajarännul on modaalne analoog modaalränd?

Ajaliselt püsivate objektide viilud on seotud otseselt gen-identsusega. Kui on olemas modaalselt püsivad objektid, peavad ka need olema seotud mingi huvitava suhte või suhtestikuga. Mis suhted need võiksid olla ja kas modaalselt püsivad objektid on olemas? Gen-identsuse konstitueerib paratamatult osalt põhjuslik seos. Püsivate objektide viilud peavad olema sobivalt põhjuslikult seotud kaks viilu on sobivalt põhjuslikult seotud, kui nad on otseselt põhjuslikult seotud üks põhjustab teise või neid ühendab põhjustamise ahel). Et aga eri maailmades olevad viilud ei saa olla põhjuslikult seotud, siis järelikult modaalselt püsivaid objekte ei ole. Aga see on rutakas järeldus. Esiteks pole ilmne, et põhjuslik seos on ajalise püsivuse jaoks tarvilik. Ja kui ongi, siis ei pruugi see tarvilik olla modaalse püsivuse jaoks. Eeldades, et tavalised objektid on tavaliselt neljamõõtmelised objektid vastetega teistes võimalikes maailmades, siis saab modaalselt püsivate objektide kohta küsida, küsides, kas on modaalselt ulatuvaid objekte, mis on tavalised objektid, st kas mõned tavakeele terminid osutavad modaalselt ulatuvatele objektidele ehk kas mõni viil, mis on mõne tavakeele termini osutuse osa ja millel on jätkviil mõnes teises võimalikus maailmas. Autorid arvavad, et jaatava vastuse korral on alust arvata, et mõned modaalselt ulatuvad objektid on modaalselt püsivad. Mingi viilu kohta ei saa üheselt öelda, kas tal on jätkviil, sest ta on lõpmata paljude objektide osa, millest mõnes talle järgneb viil, mõnes mitte. Selle asemel küsime, kas viilul on X-jätk, kus X on objektide liik, või ka mingi ajalise vaste või modaalse vaste suhe. Loomulik on eeldada, et viilul on isikujätk siis ja ainult siis, kui see viil on mõne isiku osa ning on mõni hilisem viil, mis on samuti selle isiku osa. Kui meid huvitab modaalne püsivus, siis "hilisemat" ei tule mõista ainult ajalise suhtena, sest vähemalt mõned modaalselt ulatuvate objektide viilud on ilma ajalise suhteta. Kasulik on võtta kasutusele isikliku aja mõiste David Lewis#Ajarännu paradoksid. Võtame asja nii, et objekti isiklikust ajast rääkides peame rangelt võttes silmas täielikku järjestust objekti viilude hulgal. Nimetame seda isiklikuks järjestuseks. Selle seose iseloom sõltub sellest, mis liiki objektiga on tegu. Igatahes me ei eelda, et see on tingimata põhjuslik suhe. Kui me räägime varasemast ja hilisemast, siis peame silmas mõne objekti isiklikku järjestust. Seega objekti O korral, mille viiludel on mingi isiklik järjestus, on viilul jätkviil siis ja ainult siis, kui ta koos mõne teise viiluga on O osa ning teine viil on O isiklikus järjestuses hilisem. Nüüd võib küsimuse modaalse püsivuse kohta sõnastada nii: kas on viile, millel on N-jätkviil mõnes teises võimalikus maailmas kus on mõni tavaline sorditermin? Vaatleme mõnd viilu tegelikus maailmas. Kui me eeldame, et mis tahes tegelikku maailma või mõnda mittetegelikku maailma kuuluvate viilude hulk moodustab objekti, siis see viil on väga paljude modaalselt ulatuvate objektide osa. Aga kui viilul on isikujätk mingis mittetegelikus maailmas, siis on olemas ka modaalselt püsivad objektid, nimelt isikud. Kui aga sellel viilul ei ole jätkviile mõnes mittetegelikus maailmas, kuid tal on mittetegelikes maailmades isikuvasteid, millel on isikujätkusid, siis sel viilul on neis maailmades kõigest võimalikud jätkud. Isikujätkud on tõetegijad väidetele selle kohta, mida isik tulevikus tegelikult teeb. Kõigest võimalikud isikujätkud on tõetegijad väidetele, mida isik võib tulevikus teha, kuid tegelikult ei tee. Viilu kõigest võimalik isikujätk on viilu mõne isikuvaste isikujätk. Tegelikel isikustaadiumidel on vaieldamatult kõigest võimalikke isikujätkusid, vaieldav on aga see, kas mõnel tegelikul isikustaadiumil on isikujätkusid mõnes võimalikus maailmas. Kui on, siis sellised isikud on modaalselt püsivad.

Oletame, et modaalselt püsivad objektid on olemas, ja küsime, mida tähendaks modaalne ränd. Ajaränd leiab aset siis, kui objekti isiklik aeg lahkneb reaalsest ajast. Isiklik aeg ja modaalne aeg on vastavuses siis ja ainult siis, kui objekti moodustavate viilude järjestus langeb isiklikus ajas ja reaalses ajas kokku. Kui seda vastavust pole, siis objekt on ajarändur. Modaalrändu võib samastada modaalse püsivuse juhtudega, kus objekti isiklik aeg ei ole vastavuses reaalse modaalse järjestusega. Mis see modaalne järjestus oleks? Kõige tavalisem kandidaat oleks täielik järjestus või osaline järjestus, mille moodustab võimalike maailmade vaheline sarnasussuhe. Ajarännu kontekstis paremat analoogi ei ole. Oletame, et on olemas ainus parim viis järjestada modaalne ruum sarnasuse meetrika abil. Nimetame seda modaalseks järjestuseks. Objekt rändab ajas parajasti siis, kui tema maailmajoon ei kulge otse läbi aja, vaid hüppab ringi või muudab suunda. Objekt rändab modaalselt parajasti siis, kui tema maailmajoon ei kulge otse läbi modaalse ruumi, vaid hüppab seal ringi. Nagu ajarännu ja ajalise püsivuse puhulgi, on modaalse rännu ja modaalse püsivuse puhul tegu rännuga. Aga üksik viil ei rända. Viilul on jätkud teatud aegades või teatud maailmades. Viilul on rändavaid N-jätkusid parajasti siis, kui tal on N-jätkusid ning N-i moodustavate viilude järjestus lahkneb nende viilude ajalisest või modaalsest järjestusest. Sellega pole muidugi näidatud, et modaalselt püsivad objektid või modaalsed rändurid on olemas.

Püüame konstrueerida usutavaid modaalse püsivuse näiteid, inspireerituna Adriane Rini ja Max Cresswelli raamatust "The World-Time Parallel". Võtame näiteks isikud. Nimetame staadiumiks lühiajalist viilude kogumit.

Juhtum 1. Tegelikus maailmas w kõnnib isiku J staadium s ajal t tänaval. Väga ebatõenäoline kvantsündmus hajutab kõik s -i osakesed, nii et tegelikus maailmas J -i viilu enam ei ole. Võimalikus maailmas w* toob väga ebatõenäoline kvantsündmus osakesed kokku, nii et tekib s*, mis on s -i lähedane psühholoogiline ja füüsiline duplikaat, mis erineb ainult selle poolest, et s* -il on veel üks kogemuste ja mälestuste hetk.

On olemas mingi modaalselt ulatuv objekt, mille osad s ja s* on. Küsimus on selles, kas s ja s* on ühe isiku J staadiumid ehk kas s* on s -i isikujätk või kõigest s -i vaste isikujätk.

Juhtum 1*. Isiku J staadium s ajal t tänaval. Väga ebatõenäoline kvantsündmus hajutab kõik s -i osakesed. Kuigi see tegelikult nii ei ole, on võimalik, et teine väga ebatõenäoline kvantsündmus tooks osakesed kokku, nii et tekib s*, mis on s -i lähedane psühholoogiline ja füüsiline duplikaat, mis erineb ainult selle poolest, et s* -il on veel üks kogemuste ja mälestuste hetk.

                                     

1. Publikatsioone

  • Kristie Miller, Michael Duncan. Modal Persistence and Modal Travel. – Ratio, 2014, XXVIII 3, lk 241–255.
  • The Twins Paradox and Temporal Passage. – Analysis, 2004, 643, lk 203–206.
  • Time Travel and the Open Future. – Disputatio, 2005, 119, lk 223–232. Veebiversioon
  • David Braddon-Mitchell, Kristie Miller. How to be a Conventional Person. – The Monist, 2004, 874, lk 457–474.
  • Enduring Special Relativity. – Southern Journal of Philosophy, 2004, 423, lk 349–370.
  • David Braddon-Mitchell, Kristie Miller. The Loneliness of Stages Analysis. – Analysis. 2004, 643, lk 235–242.
  • A New Definition of Endurance. – Theoria 4, lk 309–332.
  • Sam Baron, Kristie Miller. "An Introduction to the Philosophy of Time". Polity, 2018.