Back

ⓘ Põhjala emand




Põhjala emand
                                     

ⓘ Põhjala emand

Põhjala emand, Põhjala perenaine ehk Põhjala eit on Soome mütoloogia tegelane ja Soome-Karjala rahvuseepose "Kalevala" lugulaulude antagonistlik figuur ja võimas nõiamoor, keskalevalamõõdulises luules valitseb müütilist Põhjalat ning kelle vastu peategelased Väinämöinen, Ilmarinen ja Lemminkäinen on sunnitud võitlema. "Kalevalas" on Põhjala emanda nimi Louhi, aga rahvalauludes tuntakse muidki nimesid, muu hulgas Lovetar, Loviatar, Louheatar ja Lovehetar. Louhit nimetatakse nii eideks kui emandaks. Teda kujutatakse traditsiooniliselt õela, harvade hammaste ja suure ninaga tegelasena. "Kalevalas" viidatakse temale tihti järgmiste värsiridadega:

Louhi Põhjala emand Põhja eit hõrehammas.

Alates 2007. aastast on Põhjala emandale püütud Karjala Vabariigis anda senisest erinevat tõlgendust. Louhi rajoonis Louhi järve rannal asuvas Louhi külas algatatud projektis "Louhi – Põhjala mistress. Emand Louhi – anname hea nime tagasi!!!" öeldakse: "See ei ole vene Baaba Jagaa lihtne analoog, vaid mingi ülemaailmse kurjuse kehastus. Kuipalju negatiivset energiat peab küll olema kontsentreeritud ühte kohta, mis kannab niisugust nime? Loomulikult võiks külale ja rajoonile anda uue nime, aga on olemas teinegi variant – muudame suhtumist Louhi nimesse ja proovime anda sellele uue sisu." Louhi hea nime taastamisega loodavad korraldajad aidata kaasa küla uuestisünnile. Nende nägemuse järgi ei ole Louhi kuri nõid, vaid tõeline perenaine, kelle püüdlused olid seotud oma rahva heaoluga.

Põhjala perenaine valitseb Põhjalat, mis on kaugel põhjas asuv halb ja külm maa. Põhjala on nii rahvalaulude kangelaste vaenlane kui ka mitmesuguste argielus kohatud ebameeldivate ilmingute, nagu pakase ja haiguste, illusoorne allikas. Tihtipeale on Põhjala emand ise loonud Põhjalast päritolevad hädad ja ohud. Sellegipoolest äratab Põhjala hea elu kadedust ning eespool mainitud negatiivsed asjaolud ei takista "Kalevala" kangelasi usinalt reisimast Louhi kuningriiki ja kosimast tema võrratult ilusaid tütreid.

Põhjala perenaine on "Kalevala" ainuke ilmselge matriarh. Teda iseloomustatakse tohutut maagilist võimu omava nõiana: ta on suuteline oma väljanägemist ja kuju muutma, ilmale käske jagama, päikese ja kuu kulgu muutma ja parandama ning imelikke olendeid sünnitama. Ta varustab purjelaeva sõudjate ja sõjameestega, ja kui laev on merel uppumas, võtab ta selle küljed oma tiibadeks ja moondab ennast hiiglasuureks Kokko-linnuks, kelle selga sõjamehed põgenevad.

Põhjala perenaine on põhjustanud mitmeid haigusi, pahandusi ja raskusi, mis äratavad Põhjala inimestes meelepaha. Nendes lugulauludes on tema nimi näiteks Louheatar, Lovehetar või Louhiatar, ja tihtipeale teda nimetatakse libuks seetõttu, et tema "lapsed" on sündinud väljaspool abielu. Teda viljastab tuul, kui ta paljastab oma taguotsa põhja suunas, või sooritab rasestamise Iku-Tursas kõvas merevahus. Mõnes muistendis on Põhjala perenaisel abikaasagi, Põhjala isand, keda mainitakse "Kalevala" 18. loos ja kes saab surma võidunõidumise kahevõitluses Lemminkäineniga Kalevala, lugu 8.3., aga üldiselt jääb mees kõrvalrolli – teda ei mainita palju, ning halvustavalt rõhutatakse, et perenaine on loonud tema enda sünnitatud ilmingud ja olendid ebaloomulikult ja väljaspool abielu. Mõnes lugulaulus sünnitab perenaine kolm poega: sandi, lombaka ja pärispimeda, kes lasksid maajumalasse esimese sünnisõnadega nõianoole. On muistendeid, mis jutustavad, et Põhjala emand sünnitab üheksa poega, mitmesuguseid nuhtlusi ja valusid. Louheatar on ka huntide ürgema. Laulus sünnitab ta hundi:

Emakas ta koera kandis Hunti muus soolikas Kutsikat põrna all …

"Kalevalas" kirjeldatakse, kuidas Louhi nõiub karu üles ja kuidas Väinämöinen selle taas maha tapab. Eepiliste lugulauljate tõlgenduse kohaselt saadab Louhi karu teele puhtast pahatahtlikkusest, ent Väinämöinen tänab oma väärtuslikku saagiõnne järgmiste sõnadega Kalevala 46: 101-104:

Ole tänatud Jumal, Ülistatud Looja üksi, Kui andsid Otso osaksi, Metsa kallima saagiks!

Põhjalas käib palju kosilasi, aga Louhi on otsustanud anda oma imeilusa tütre naiseks sellele, kes taob talle õnnetoova eseme, sampo. Louhi tütar, kes on sunnitud valima kahe kosilase vahel, lausub emale Väinämöinenit tahtmata Kalevala 18: 643-648:

Ma ei lähe Väinölä taadile, varaks igivanale, Vanast vaeva, eakast tüütu tuleks,

vaid nõustub minema

Ilmarinen sepale kui on sampo tagunud, lummutise valmis kopsinud.
                                     

1. Kirjandust mujalt

  • AND 5 others, i.a. W.J.A. VON TETTAU, Ueber die epischen Dichtungen der finnischen Völker besonders die Kalewala Erfurt, 1873;
  • Eliel Aspelin, "Le Folklore en Finlande" "Melusine", 1884, № 3;
  • Julius Krohn, "Die Entstehung der einheitlichen Epen im allgemeinen" ;
  • Jacob Grimm, "Über das finnische Epos", 1845 "Kleine Schriften von Jacob Grimm" II;
  • Der Kalewala oder, Die traditionelle poesie der Finnen; historischkritische studie über den ursprung der grossen nationalen epopöen 1892, Historisch-kritische Studie über der Ursprung der grossen nationalen Epopöen, Dem Andenken Julius Krohn’s gewindet. Domenico Comparetti kogumik, Halle 1892.
  • Моritz Eman, Muinaseepos "Kalevala" põhijoontes vene keeles Главные черты из древней эпопеи Калевалы" Helsingi, 1847;
  • Im Medienwandel – Cristoph Schmidt – Google-books, Outi Tuomi-Nikula "Wäinämöinen als Medienstar Zur Popularisierung des Kalevala-Epos in der finnischen Gegenwartskultur", lk. 291;
  • Julius Krohn, "Die Entstehung der einheitlichen Epen im allgemeinen" ; "Kalewala Studien" ;
  • eBooks and Texts > Canadian Libraries > University of Toronto - Robarts Library > The traditional poetry of the Finns by Domenico Comparetti, translated Isabella M. Anderton with introduction by Andrew Lang, Longmans, Green and Co., 39 Paternoster Row, London and Bombay, 1898
  • Radloff, 5-nda peatüki "Proben der Volkslitteratur der nurdlichen Turk-St ä mmе" preloog 1885, XXII.
  • Andrew Lang, "Custom and Myth" 156 - 179;
  • lõikeid venekeelses tõlkes: Steinthal, "Das Epos" в "Zeitschrift für Völkerpsychologie" V., 1867;
  • Julius Krohn, "Soome kirjandusajalugu I: "Kalevala", soome keeles "Suomalaisen kirjallisuuden historia I: Kalevala Helsingi, 1883–1885, vaata ka: Mainovi artikkel: "Uus raamat Soome eeposest"mai, 1884; vene keeles: "Новая книга о финском народном эпосе" в "Ж. M. H. Пр." 1884.