Back

ⓘ Vaimupuudepedagoogika




                                     

ⓘ Vaimupuudepedagoogika

Vaimupuudepedagoogika, varem nimetati ka oligofrenopedagoogikaks, on eripedagoogika haru, mis tegeleb vaimupuudega ning raskete psüühikahäiretega laste õpetamise, kasvatamise, rehabilitatsiooni ning arendustegevusega. Üha enam pööratakse tähelepanu ka täiskasvanute õpetamisele ning võimalikult suure iseseisvuse saavutamisele.

Traditsiooniliselt ei kuulu vaimupuudepedagoogika valdkonda kerge vaimse alaarenguga lapsed ja täiskasvanud, vaid mõõduka vaimse alaarenguga ja raskemad õpilased.

Eestis jagatakse vaimupedagoogika valdkond toimetuleku- ja hooldusõppeks. Aastast 1999 kehtib Toimetuleku riiklik õppekava.

                                     

1. Vaimupuudepedagoogika ajalugu

Vaimupuudega inimesed on oma eripärasuse tõttu tähelepanu pälvinuid juba aegadest, mil me omame esimesi kirjalikke teateid. Siiski pole nende õpetamist suudetud kuidagi korraldada, ning neid on peetud pikka aega õpetamatuteks. Neid on kasvatatud kodudes või kinnise režiimiga institutsioonides.

Esimesed tõsisemad katsed vaimupuudega laste õpetamiseks pärinevad alles 19 sajandi keskelt. Nimelt asutas Edouard Séguin Pariisis 1839 aastal esimese vaimupuudega laste kooli maailmas ning andis välja esimese õpiku "idiootidekasvatamisest". 1841 aastal rajas šveitsi arst Johann Jakob Guggenbühl esimese raviasutuse kretiinidele ja nõdrameelsetele lastele ".

1931 loodi esimene vaimupuudepedagoogika professuur maailmas - Zürichi Ülikoolis. Esimene professor oli Heinrich Hanselmann. Eestis vaimupuudepedagooge ei koolitata.

                                     

2. Kirjandust

  • Karl Grunewald, Õppekursus arengupuuetega laste ja noorte hooldajaile, Tallinn Olion, 1993
  • Vaimupuudelaste õpetamise metoodikamaterjalid. 2. osa, Kognitiivsed oskused, Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium, 1995
  • Wolf-Rüdiger Walburg, Vaimupuudepedagoogika alused, Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998
  • Vaimupuudelaste õpetamise metoodikamaterjalid. 3. osa, Kommunikatsioon, Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium 1995
  • Ann Bakk, Karl Grunewald, Vaimupuudega inimeste hoolekandest, Tallinn Koolibri, 1999
  • Vaimupuudelaste õpetamise metoodikamaterjalid. 5. osa, Igapäevases tegevuses vajatavad oskused, Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium 1996
  • Olav Ivar Lovaas, Arenguhälbega laste õpetamine: raamat minule, Eesti Autismiühing, 1998
  • Ann Shearer, Suhtu positiivselt!: nõuanne, kuidas esitleda vaimsete puuetega inimest, Rahvusvaheline Vaimsete Puuetega Inimeste Ühingute Liit, Brüssel 1984
  • Vaimupuudelaste õpetamise metoodikamaterjalid. 1. osa, Motoorika, Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium, 1995
  • Vaimupuudelaste õpetamise metoodikamaterjalid. 4, Sotsiaalsed oskused, Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium 1996
  • Raske vaimupuudega laste õpetamise metoodilised materjalid. 1. osa, Motoorika, Eesti Vabariigi Sotsiaalabi Arenduskeskus 1992
  • Karl Grunewald, Vaimupuudega inimeste normaliseeritud elutingimused: teoreetiline taust ja praktiline kogemus, Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit, 2003
  • Inga Mutso, Erikooliõpilaste võimalustest jätkuõppeks Eesti Vabariigi kutseõppeasutustes, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2006